Tuesday, December 25, 2018

19. oktoober, Opuwo -- Epupa Falls -- Opuwo (360km, 5,5 tundi)


Asusime varakult teele, sest plaanis oli jõuda põhjas Angoola piiri ääres paiknevate Epupa jugadeni.
Opuwost välja sõites märkasime silti "Ovahimba Living Museum". Tasub meeles pidada, et tegu ei ole tõelise ja toimiva külaga, vaid nö. vabaõhumuuseumiga. Nimelt ei ela siin toimetavad himbad kohapeal, vaid käivad siin tööl ehk turistidele oma elu-olu tutvustamas. Hind on suhteliselt soolane, 700 NADi, lisaks pommib giid meilt külastuse lõpuks veel 200 NADi välja :D (samas tuleb au anda, et see on ka ainus koht Namiibias, kus petta saame :)). 
Hiljem tõelist himba küla külastades oleme taganjärgi targad -- ainus eelis sellel näidiskülal on pisut inglise keelt valdav giid. Samas on linnast võimalik leida ka keegi, kes veidi inglise keelt oskab ja minna ikkagi tõelisesse himba külasse. 
Himbasid on Wikipedia andmetel 50 000, Namiibia ametliku statistika järgi isegi 95 000. Nad on karjakasvatajad ja poolnomaadne hõim, kuna loomadele sel veevaesel maal peavad nad loomadele karjatamiskõlblike maade leidmiseks pidevalt edasi liikuma. Nii näeb teel palju poollagunenud tühje himba külasid. Nad kasvatavad kitsi ja lehmi ning karjad on tavaliselt väga suured, seega kohalikus mõttes ei ole nad sugugi vaesed. Moodne maailm tungib aga igas mõttes peale, nii ei ole nad enam endisaegsed tõelised korilased-karjakasvatajad, vaid käivad sisseoste tegemas linnas supermarketis ja peidavad vasikanahast seelikuvoltide vahele oma mobiiltelefoni (kus nad seda küll laevad? :)). Namiibia valitsus soovib, et riik oleks igati edumeelne ja haritud, seega peavad ka himba lapsed koolis käima, mis paljudele himbadele on aga vastumeelne, sest mida peaksid nende lapsed tänapäevase kooliharidusega peale hakkama, kui nad jätkavad himbade traditsioonilist elustiili. Samas on ka himbade hulgas ka neid, kes leiavad, et maailm ongi muutunud ja soovivad, et nende lastest saaksid arstid, advokaadid, õpetajad...

Antropoloogid on on soovitanud teha Kaokolandist samasuguse rahvuspargi nagu on Maasai-Mara, kus põlisrahvas elab piiratud territooriumil, nende kariloomad koos metsikute loomadega. Selline korraldus vast aitaks kauem säilida sellel unikaalsel kultuuril ja samas kaitseks ka piirkonna metsloomi. 

Himbad on polügaamsed, ühel mehel on tavaliselt vähemalt kaks naist, vahel ka rohkem. Kõigist Namiibia rahvastest on himbad kõige ekstravagantsema välimusega ja seega ka kõige rohkem pildistatud. Naised ei pese ennast kunagi ja määrivad oma naha sisse ookri ja lehmarasva seguga, mis nahale ilusa punaka tooni annab. Et mitte pesematusest haisema hakata, siis kasutatakse paljusid erinevaid aromaatseid taimi, mille põletamisel tekkiva suitsuga ennast põhjalikult lõhnastatakse. Naised kannavad ilusaid saviga vormitud patse, mille otstesse on viimastel aastakümnetel lisandunud ka juuksepikendused, mis moodustavad naise õlgade ümber ilusa "krae" :). Peas kantakse kitse- või vasikanahast krooni, mida nimetatakse erembe. Kaelas on rohked ehted, teiste hulgas enamasti pikliku kujuga merikarp. Jalgade ümber kantakse väikestest metallrõngastest moodustatud kõrgeid jalavõrusid, mida katab kas üks või kaks nahast triipu, olenevalt, kas naisel on üle kahe lapse või ainult üks või üldse mitte. 








Teel Epupa jugadeni näeme veel paljusid tüüpilisi himba külasid: ringis paiknevad ümmargused puuroigastest kas osaliselt või täielikult saviga kaetud hütid.



Epupa juga Kunene jõel on Kaokolandi üks imelisemaid paiku, poolkõrbelises kliimas on üllatav äkki näha rohelist, palmide ja tohutute baobabidega rohelist oaasi. Kunene jõgi on piiriks Namiibia ja Angoola vahel. Juga ise ei ole väga kõrge, kuskil 35m.

Läheduses on mitu vahvat lodge'i ja kämpingukohti, meie aga plaanisime õhtuks Opuwosse tagasi jõuda. Süüa lõuna ajal siit kuskilt ei saa, seega tuleb oma piknikuvarustus kaasa võtta. Piknikukohta ja paari puuviljakonservi jagasime varsti kümnekonna himba lapsega, kes varsti jõe äärde saabusid, et ujuda (poisid) ja pesu pesta (tüdrukud). Oli väga tore spontaanne sotsialiseerumine!





Tagasiteel leidis aset üks selle reisi ilusamaid mälestusi, nimelt veetsime pool tunnikest vana kitsekarjuse ja tema kitse vastsündinud kaksikutega, kes olid nii noored, ei ei jaksanud veel omale jalale üleski tõusta.





No comments:

Post a Comment