20. oktoober, Opuwo -- Katanga -- Kamanjab (265km, 3 tundi)

Hommikul kolasime niisama mööda Opuwot ringi, lasime parandada oma katkise rehvi ja kiikasime turule ja ühte suveniiripoodi. 

Siis otsustasime, et peame ikka ühte himba küla ka nägema ja pöörasime Kamanjabi viivalt teelt lihtsalt mõned kilomeetrid peale linna maha. Ega seal teed otseselt vist polnudki, aga rehvijälgi mööda kulgesime peateelt muudkui eemale, läbi mõne kuivanud jõesängi ja mõne aja pärast jõudsimegi ühe külakese juurde. Kui kellelgi vaja läheb, siis küla nimi oli Katanga, juhatada ma sinna küll ei oska, küll aga on mul küla ühe tähtsama proua mobiilinumber :). 

Himbad teavad, et nad on turistidele väga huvitavad, ja nii oskavad nad seda ilusti ära kasutada. Näiteks pildistamise eest tuleb otse loomulikult maksta, siis poseerivad nad heameelega. Külla ei pääse ilma vähemalt kahe suure kilekotitäie toiduta, kindlasti peaks seal olema suhkrut, soola, õli, maisijahu ja tikke. Vett ka. Meie viisime ka väikese esmaabipaki, mis sisaldas igasugust sidet, plaastreid, antibiootikumiga silmatilku ja paratsetamooli, selle üle oli nad veel eriti rõõmsad. Lapsed tahavad peamiselt kommi, aga tegelikult, kuna hambaravi ei ole praktiliselt kättesaadav, võiks pigem viia puuvilju, pastakad on ka väga hinnas. 

Peale sellise "pileti" lunastamist saab külas natuke ringi vaadata ja pilte teha, proovida ennast ookriga punaseks värvida ja himba kombel lõhnastada. Hütid on väga lihtsad, magamiseks pannakse maha tekid. Süüa tehakse lõkke peal õues. Osadel hüttidel on ees plekist uksed ja need pannakse lukku, seal hoitakse peamiselt toitu. Kuna meil giidi ei olnud, siis tõsisemaid vestlusi arendada ei saanud, aga natuke ikka, mõne sõna räägivad nad nii inglise kui ka afrikaani keelt. 

Enne lahkumist laotavad lapsed välja kogu oma käsitöö ja ilus on oma panus neile jätta, vastutasuks ehedad himba ehted ja kaunistatud kõrvitsad. Keegi pole nõus, et sa valid vaid kaks-kolm käevõru, ikka kogu käsi pannakse küünarvarreni neid täis ja ära võtta pole ju viisakas :).

Jätkasime oma teed Etosha pargi poole. Meie plaan oli siseneda lääne poolt Galton Gate kaudu. Ööbimispaikadega Galton Gate juures on väga keeruline, seal kämpinguid ei ole üldse ja leidub vaid üks väga kallis lodge (Hobatere). Nii valisime peatuspaigaks Oppi-Koppi Restcamp'i Kamanjabis (mis tegelikult tähendas vaid 1 tundi sõitu väravast Kamanjabi ja järgmisel päeval siis uuesti tagasi), aga kuna see on korralik asflattee, siis oli see väga hea lahendus.
Oppi-Koppi oli väga armas koht, restoranis saab õhtuti jälgida isegi selliseid haruldusi nagu okassiga ja small spotted gennet (väike tähniline genett?, üks aafrika metsikutest kassidest), kuna neile pannakse õhtuti müüri peale süüa.