Palmwagist on Skeleton Coasti rannikuni vaid 80km, seega on hommikuti huvitav vaadata, kuidas öösel ookeanilt tulnud udu kõrbes vaikselt hajuma hakkab. Kõrb koosneb siin peamiselt erineva suurusega punakaspruunidest kividest ja taimed, mis siin kasvavad, on kohastunud vett saama just õhus leiduvast veeaurust.
Tee viib läbi paljudest tüüpilistest damara külakestest, mis koosnevad roigastest ja saviga kaetud nelinurkesetest hüttidest, millel tavaliselt on plekktahvlitest katus, harvem rookatus. Mõnikord on majaümbruse hooldamisega rohkem vaeva nähtud ja võib näha rikkalikke juurviljaaedu või kaktustest kasvatatud nn. hekke.
Teele jääb palju ilusaid kämpingukohti. Peatume pikemalt Ongongo kose juures (alumisel pildil), kus vesi langeb kümnekonna meetri kõrguselt pisikesse madalasse kristallselge veega järvekesse, kus veedame täies privaatsuses mitu mõnusat tundi ujudes ja piknikku pidades.
Järgmiseks peatume Sesfonteinis, väikeses linnakeses Damaralandi ja Kaokolandi piiril. Siin elavad nii damarad, himbad kui hererod. Linn tundub selle valdavalt savionnikestest koosneva küla kohta palju öeldud, kuid koos ümbritsevate küladega pidi elanikkond ulatuma vähemalt 5000-ni. Meie silma köidab tervisekeskuse viit, professionaalne kretinism saab väikesest ebalusest võitu ja otsustame sellega lähemalt tutvust teha. Hoone on piiratud aiaga, värava juures istuvad laisad valvurid, kes on ametis omale lõunasöögi grillimisega, mistõttu meile lihtsalt viibatakse, et võime edasi astuda. Tervisekeskus on avatud olnud vaid paar nädalat tagasi ning lisaks ambulatoorse vastuvõtu ruumidele on siin olemas ka sünnitusjärgsed palatid ning surnukuur. Lisaks on neil plaanis mingi fondi poolt kingitud auto ümber ehitada kiirabi tarbeks. Tervisekeskuse avamine siin on suur asi kohaliku kogukonna jaoks, kelle jaoks arstiabi oli seni umbes 3 tunni tee kaugusel Opuwos. Arste siin küll ei tööta, kuid vastuvõttu teevad 3 õde. Tegeldakse peamiselt HIV ja tuberkuloosi raviga, laste vaktsineerimistega, esmaabi andmisega traumade korral ning ägedate haigestumistega. Kliinilist verd saab teha, röngtenit ega muid peenemaid diagnostilisi vahendeid ei ole. Järjekord ootas ukse taga treppidel, peamiselt istusid seal naised väikeste lastega.
Opuwoni jääb Sesfonteinist veel 150km, aga siin riigis pole pikk teelolemine üldsegi igav, sest koguaeg on, mida näha ja vaadata. Näiteks võimsad baobabid.
Opuwosse jõudes poeb siin riigis esimest korda väike kõhedus hinge, sest toidupoe ees peatudes oleme koheselt ümbritsetud kerjavatest lastest ja käevõrusid müüvatest palja ülakehaga naistest. Oma asjadel silma peal hoides kiirustame poodi, kus saame kohe kanges kontsentratsioonis kohalikku eripära näha. Opuwo on Kaokolandi mitteametlik pealinn ja suurem keskus mitmetele erinevatele kultuuridele. Nii ostlevad poes läbisegi ookriga punaseks võõbatud naha ja savipatsidega himbad, viktoriaanlike krinoliinkleitide ja värviliste peakatetega hererod, veel mitmed eri riietumis- ja soengustiilides valdavalt palja ülakehaga naised ning moodsates T-särkides, blingiga teksastes ja peente käekottidega läänelikult riietuvad värvitud juustega noored tütarlapsed. Täiesti sürreaalne "melting pot" :).
Ööbime kohas nimega Opuwo Country Lodge, mis kõrgub linna kohal mäe otsas ja on piiratud kõrge traataiaga, kämpingukohti valvamas 2 automaatidega varustatud valvurit. Süveneb teadmine, at all-linnas leidub kahtlast elementi ja siin peab tavapärasest ettevaatlikum olema ("There are some naughty people here", ütleb üks ennast meile giidiks pakkuv noormees supermarketi juures).
Majutuskoht on jällegi päris peen, basseini äärest avaneb vaade päikeseloojangule mägedes.
Tee viib läbi paljudest tüüpilistest damara külakestest, mis koosnevad roigastest ja saviga kaetud nelinurkesetest hüttidest, millel tavaliselt on plekktahvlitest katus, harvem rookatus. Mõnikord on majaümbruse hooldamisega rohkem vaeva nähtud ja võib näha rikkalikke juurviljaaedu või kaktustest kasvatatud nn. hekke.
Teele jääb palju ilusaid kämpingukohti. Peatume pikemalt Ongongo kose juures (alumisel pildil), kus vesi langeb kümnekonna meetri kõrguselt pisikesse madalasse kristallselge veega järvekesse, kus veedame täies privaatsuses mitu mõnusat tundi ujudes ja piknikku pidades.
Järgmiseks peatume Sesfonteinis, väikeses linnakeses Damaralandi ja Kaokolandi piiril. Siin elavad nii damarad, himbad kui hererod. Linn tundub selle valdavalt savionnikestest koosneva küla kohta palju öeldud, kuid koos ümbritsevate küladega pidi elanikkond ulatuma vähemalt 5000-ni. Meie silma köidab tervisekeskuse viit, professionaalne kretinism saab väikesest ebalusest võitu ja otsustame sellega lähemalt tutvust teha. Hoone on piiratud aiaga, värava juures istuvad laisad valvurid, kes on ametis omale lõunasöögi grillimisega, mistõttu meile lihtsalt viibatakse, et võime edasi astuda. Tervisekeskus on avatud olnud vaid paar nädalat tagasi ning lisaks ambulatoorse vastuvõtu ruumidele on siin olemas ka sünnitusjärgsed palatid ning surnukuur. Lisaks on neil plaanis mingi fondi poolt kingitud auto ümber ehitada kiirabi tarbeks. Tervisekeskuse avamine siin on suur asi kohaliku kogukonna jaoks, kelle jaoks arstiabi oli seni umbes 3 tunni tee kaugusel Opuwos. Arste siin küll ei tööta, kuid vastuvõttu teevad 3 õde. Tegeldakse peamiselt HIV ja tuberkuloosi raviga, laste vaktsineerimistega, esmaabi andmisega traumade korral ning ägedate haigestumistega. Kliinilist verd saab teha, röngtenit ega muid peenemaid diagnostilisi vahendeid ei ole. Järjekord ootas ukse taga treppidel, peamiselt istusid seal naised väikeste lastega.
Opuwoni jääb Sesfonteinist veel 150km, aga siin riigis pole pikk teelolemine üldsegi igav, sest koguaeg on, mida näha ja vaadata. Näiteks võimsad baobabid.
Opuwosse jõudes poeb siin riigis esimest korda väike kõhedus hinge, sest toidupoe ees peatudes oleme koheselt ümbritsetud kerjavatest lastest ja käevõrusid müüvatest palja ülakehaga naistest. Oma asjadel silma peal hoides kiirustame poodi, kus saame kohe kanges kontsentratsioonis kohalikku eripära näha. Opuwo on Kaokolandi mitteametlik pealinn ja suurem keskus mitmetele erinevatele kultuuridele. Nii ostlevad poes läbisegi ookriga punaseks võõbatud naha ja savipatsidega himbad, viktoriaanlike krinoliinkleitide ja värviliste peakatetega hererod, veel mitmed eri riietumis- ja soengustiilides valdavalt palja ülakehaga naised ning moodsates T-särkides, blingiga teksastes ja peente käekottidega läänelikult riietuvad värvitud juustega noored tütarlapsed. Täiesti sürreaalne "melting pot" :).
Ööbime kohas nimega Opuwo Country Lodge, mis kõrgub linna kohal mäe otsas ja on piiratud kõrge traataiaga, kämpingukohti valvamas 2 automaatidega varustatud valvurit. Süveneb teadmine, at all-linnas leidub kahtlast elementi ja siin peab tavapärasest ettevaatlikum olema ("There are some naughty people here", ütleb üks ennast meile giidiks pakkuv noormees supermarketi juures).
Majutuskoht on jällegi päris peen, basseini äärest avaneb vaade päikeseloojangule mägedes.
No comments:
Post a Comment