Tänase päeva peamine sündmus oli Xochimilco kanalite külastamine. Xochimilco (nahuatli keeles "koht, kus kasvavad lilled") on linnaosa, mis vägagi meenutab Veneetsiat, kuna koosneb kanalitest ja nende vahel paiknevatest aedadest, kus on sajandeid kasvatatud lilli. Nagu Veneetsiaski, saab siin laenutada koos paadimehega gondlisarnase paadikese (trajinero), mis erinevalt gondlist on veidi laiem, lameda põhjaga ja kumera katusega, aga edasi liigub samamoodi põhjast suure vaiaga lükates.
Xochimilcosse saamiseks tuli kõigepealt sõita metrooga teise (sinise) liini lõpp-peatusesse (Tasquena) ja sealt linnalähirongiga (tren ligero, 2 peesot) lõpuni ehk siis viimane peatus ongi Xochimilco. Edasi näitavad juba sildid embarcadero suunas ja tegelikult kohalikud ka kõik juhatavad (kuhu see valge inimene siin ikka mujale läheb). Emabracadero´sid ehk kohti, kus paadid randuvad, on siin koguni üheksa, nii et võib valida. Hind on küll vist kõigil sama, vähemalt on olemas ametlik hinnakiri ja kauplema ei pea -- 140 peesot tund või 250 peesot 2 tundi/inimene. Veneetsias muide saime gondli 100 euroga pooleks tunniks, aga elamust oli siin vähemalt sama palju. Meie võtsime tunnise sõidu ja pärast kahetsesime, et pikemat ei võtnud -- tegu oli väga vahva ja mõnusa ettevõtmisega, mis jube ruttu otsa sai. Kanalite kallastel on siin-seal näha lilleturgusid, kust kohalikud oma paatidega sisseoste tegemas käivad. Trajinero´sid sõidab kanalitel üsna palju, nädalavahetuseti pidi aga Xochimilco olema kohalike hulgas ülipopulaarne pere- ja sõpruskondade ajaveetmise koht. Osades paatides sõidavad mariachi- ja muud pillimehed, kes sulle laulavad ja kellelt võib soovilugusid tellida. Osa paate toimivad mitmesuguse putkandusena -- nii võib möödasõites osta cocat jm. jooke, tacosid, küpsetatud maisi või suveniire. Suurema seltskonnaga paati rentides võib palgata ka koka, kes siis väikse grilli peal hõrgutisi valmistab. Väga mõnusa atmosfääriga koht, tõeline puhkepäevaelamus on garanteeritud. Täitsa jumekas äriidee Emajõe elavadamiseks, mu meelest.
Linna tagasi tulles külastasime Mercado de La Ciudadela´t, mis on põhimõtteliselt käsitööturg. Ostsime mõned ilusad asjakesed mõningatele persoonidele, kes on oma panuse meie reisi toimumisse andnud või on muidu kenad inimesed. Tore turg, igasugust jama siin ei ole, ainult käsitöö, ja kaubelda annab ka. Tegelikult ei peagi suurt kauplema, kui mõnda vidinat näpu vahel veeretada, kukub hind iseenesest 15-25%.
Söömas käisime oma hotelli lähistel kohas nimega El Hipil, mis 69 peeso eest pakub sellise buffet-valiku, et söö või ogaraks. Buffet-s on sellepärast hea süüa, et siis saad valida toitu selle välimuse järgi. Menüüst tellides ei või iial teada, mida võiks endast kujutada frijoles a´la charra, pipian verde või tinga poblana...
Xochimilcosse saamiseks tuli kõigepealt sõita metrooga teise (sinise) liini lõpp-peatusesse (Tasquena) ja sealt linnalähirongiga (tren ligero, 2 peesot) lõpuni ehk siis viimane peatus ongi Xochimilco. Edasi näitavad juba sildid embarcadero suunas ja tegelikult kohalikud ka kõik juhatavad (kuhu see valge inimene siin ikka mujale läheb). Emabracadero´sid ehk kohti, kus paadid randuvad, on siin koguni üheksa, nii et võib valida. Hind on küll vist kõigil sama, vähemalt on olemas ametlik hinnakiri ja kauplema ei pea -- 140 peesot tund või 250 peesot 2 tundi/inimene. Veneetsias muide saime gondli 100 euroga pooleks tunniks, aga elamust oli siin vähemalt sama palju. Meie võtsime tunnise sõidu ja pärast kahetsesime, et pikemat ei võtnud -- tegu oli väga vahva ja mõnusa ettevõtmisega, mis jube ruttu otsa sai. Kanalite kallastel on siin-seal näha lilleturgusid, kust kohalikud oma paatidega sisseoste tegemas käivad. Trajinero´sid sõidab kanalitel üsna palju, nädalavahetuseti pidi aga Xochimilco olema kohalike hulgas ülipopulaarne pere- ja sõpruskondade ajaveetmise koht. Osades paatides sõidavad mariachi- ja muud pillimehed, kes sulle laulavad ja kellelt võib soovilugusid tellida. Osa paate toimivad mitmesuguse putkandusena -- nii võib möödasõites osta cocat jm. jooke, tacosid, küpsetatud maisi või suveniire. Suurema seltskonnaga paati rentides võib palgata ka koka, kes siis väikse grilli peal hõrgutisi valmistab. Väga mõnusa atmosfääriga koht, tõeline puhkepäevaelamus on garanteeritud. Täitsa jumekas äriidee Emajõe elavadamiseks, mu meelest.
Linna tagasi tulles külastasime Mercado de La Ciudadela´t, mis on põhimõtteliselt käsitööturg. Ostsime mõned ilusad asjakesed mõningatele persoonidele, kes on oma panuse meie reisi toimumisse andnud või on muidu kenad inimesed. Tore turg, igasugust jama siin ei ole, ainult käsitöö, ja kaubelda annab ka. Tegelikult ei peagi suurt kauplema, kui mõnda vidinat näpu vahel veeretada, kukub hind iseenesest 15-25%.
Söömas käisime oma hotelli lähistel kohas nimega El Hipil, mis 69 peeso eest pakub sellise buffet-valiku, et söö või ogaraks. Buffet-s on sellepärast hea süüa, et siis saad valida toitu selle välimuse järgi. Menüüst tellides ei või iial teada, mida võiks endast kujutada frijoles a´la charra, pipian verde või tinga poblana...
No comments:
Post a Comment