Viimane öö Mexico Citys möödus sääskede pinina saatel. Siinkandis ei kanna nad vähemalt malaariaplasmoodiume. Sõime viimast korda hommikust hotelli Isabel restoranis, kus onud juba kõik tuttavad ja alati väga õnnelikud, kui me oma piiratud sõnavara ulatuses espanoli üritame purssida.
Kuna lennuk läheb alles kl. 19.35, otsustasime üle vaadata Inkvisitsioonipalees (!) asuva Mehhiko meditsiinimuuseumi. Maja ise on ehe 18. sajandi barokkarhitektuuri kaunis näidis. Erinevates saalides sai vaadata maiade raviviise, röntgenaparaatide ajalugu, laborivarustust ja apteeke läbi sajandite ja ohtralt purkidesse villitud looteid. Ei midagi erilist. Ajaloolisi füsioloogiat uurivaid aparaate sai isegi veel mõni aasta tagasi uues anatoomikumis praktikumis kasutatud.
Peale muuseumikülastust ronisime Torre Latinoamericana tippu (ok, tegelikult sõitsime lifitga), kust avanes muljetavaldav vaade linnale igasse ilmakaarde. Idasuunal paistis ära ka Popocape'tetl (nahuatli keeles "suitsev mägi"), 5452 m kõrgune küllaltki aktiivne vulkaan. Viimati 2005. a. detsembris puistas ta 5 km raadiuses tuhka laiali.
Tegime ka väikese tiiru turul ja sõime lõunat juba eilsest tuttavad El Hipil´is. Siis oli aeg juba sealmaal, et vahetasime hotellis riided vähe pikemate vastu, sest Euroopasse selle kolme nädalaga ilmselt suvi veel jõudnud ei ole. Kaks ümberistumist metrooga ja olimegi Benito Juarezi nimelises lennujaamas. See on ilmatusuur ja pidime tükk aga kõndima, enne kui KLMi check-inilett paistma hakkas. Nagu siin tavaks, on olemas eraldi inimene järjekorra korraldamiseks.
Paar tundi tutvumiseks lennujaama poodidega ja hakatigi rahvast lennukisse pakkima. Suur lennuk on tõesti ebamugav, reavahe väga kitsas ja liigutamisruumi vähe.
Kuna lennuk läheb alles kl. 19.35, otsustasime üle vaadata Inkvisitsioonipalees (!) asuva Mehhiko meditsiinimuuseumi. Maja ise on ehe 18. sajandi barokkarhitektuuri kaunis näidis. Erinevates saalides sai vaadata maiade raviviise, röntgenaparaatide ajalugu, laborivarustust ja apteeke läbi sajandite ja ohtralt purkidesse villitud looteid. Ei midagi erilist. Ajaloolisi füsioloogiat uurivaid aparaate sai isegi veel mõni aasta tagasi uues anatoomikumis praktikumis kasutatud.
Peale muuseumikülastust ronisime Torre Latinoamericana tippu (ok, tegelikult sõitsime lifitga), kust avanes muljetavaldav vaade linnale igasse ilmakaarde. Idasuunal paistis ära ka Popocape'tetl (nahuatli keeles "suitsev mägi"), 5452 m kõrgune küllaltki aktiivne vulkaan. Viimati 2005. a. detsembris puistas ta 5 km raadiuses tuhka laiali.
Tegime ka väikese tiiru turul ja sõime lõunat juba eilsest tuttavad El Hipil´is. Siis oli aeg juba sealmaal, et vahetasime hotellis riided vähe pikemate vastu, sest Euroopasse selle kolme nädalaga ilmselt suvi veel jõudnud ei ole. Kaks ümberistumist metrooga ja olimegi Benito Juarezi nimelises lennujaamas. See on ilmatusuur ja pidime tükk aga kõndima, enne kui KLMi check-inilett paistma hakkas. Nagu siin tavaks, on olemas eraldi inimene järjekorra korraldamiseks.
Paar tundi tutvumiseks lennujaama poodidega ja hakatigi rahvast lennukisse pakkima. Suur lennuk on tõesti ebamugav, reavahe väga kitsas ja liigutamisruumi vähe.
No comments:
Post a Comment