Sõime hommikust väikeses õdusas rannapromenaadiäärses kohvikus, kus eelmisel õhtul olime väikse eine võtnud. Eile proovisime hummust väikeste lihatükkidega ning hakitud oliividest kattega saiu. Ümberringi tõmbasid kõik lõunamaa öös nargileh´d ehk vesipiipu, maitsestatuna erinevate essentsidega.
Hommikul erilist isu ei olnud ja enam-vähem ainus asi, mis menüüst tuttav tundus, oli omlett, mida siis tellisimegi. Küll jõuab veel kõike muud ka proovida.
Peale kehakinnitust võtsime takso, millega sõitsime bussijaama. Taksojuhid, tegelikult kõik inimesed, on siin väga abivalmid ja püüavad ära arvata, kuhu sa minna tahad või mida sa soovida võiksid. Taksojuht küsiski kohe, kas tahame sõita Damaskusesse ja tegi meie elu sellega oluliselt lihtsamaks, andes meid bussijaamas väikese minibussi juhile üle. Damaskusesse on Beirutist võimalik sõita mitut moodi. Esiteks suure bussiga, mis sõidab 3-4 tundi ja maksab kuskil 7000 LL (55 krooni). Teine võimalus on minibuss 10-12 kohaga, mis sõidab kindlasti kiiremini ja maksab 12 USD (140) krooni ühe inimese kohta. Ja lõpuks on muidugi võimalik minna taksoga, mis maksab 70 USD (823 krooni),mis jagatakse sõitjate vahel. Meie otsustasime minibussi kasuks. Nendel bussidel pole kindlaid väljumisaegu, ehk nda väljuvad siis, kui kõik kohad on täis. Kõigi reisijate kotid ja muud pambud kinnitatakse köitega bussi katusele, nii et see meenutab tõesti sellist ladina-ameerika bussi, millel kuked-kanad katusel. Õnnetuseks oli täna reede, mis moslemitele umbes sama nagu meile pühapäev, ja sel päeval nad suurt väljas ei käi ja palvetavad kodus. Seetõttu tuli meil oodata pisut üle tunni, et buss täis saaks. Aga just tänu sellele juhtus midagi, mis meie päeva tõeliselt võrratuks tegi. Nimelt tuli sama bussi peale üks kena Liibanoni paar, Elie ja Myra, kelega lõpuks veetsime kogu pika päeva ja saime näha, tunda, maitsta ja teada asju, mida me muidu kunagi poleks saanud. Elie on 27-aastane Liibanoni-Mehhiko päritolu noormees, kes on 7 aastat õppinud Pariisis, valdab lisaks araabia keelele ka inglise, prantsuse ja saksa keelt ning töötab Beirutis oma erapraksises osteopaadina (see on midagi manuaalteraapia ja kiropraktika valdkonnast). Myra on arhitekt. Igatahes oli tegu äärmiselt kenade ja kõrgestiharitud (rikkamatest perekondadest?) Liibanoni noortega. Erinevalt sellest, mida me eelnevalt Lähis-Ida kommete kohta olime lugenud (abielus mitte olev paar ei käi ja ei veeda oma aega koos, päris kindlasti ei kallista ja ei suudle tänaval ega käi kunagi käest kinni) tegid nemad täie enesestmõistetavusega seda kõike ja mitte keegi ei pannud seda kusagil pahaks. Nagu täiesti tavalised noored ükskõik millises euroopa linnas. Ja ei mingeid kõrge kaelusega pikki, figuuri varjavaid hõlste ega pearätti, vaid täiesti tavalised kitsad teksad ja õhuke särk. Nii et mina olin liigse õhinaga siiatulekuks valmistunud ja nägin oma linase särgiga rohkem mosleminaise moodi välja, kui Myra.
Igatahes, peale tunnist sõitu jõudsime Liibanoni-Süüria piirile, kus Liibanoni pool tekkis küsimus: "Estonia? Where is Estonia?" Selgitasime siis, et Soome lähedal ja kuulume Euroopa Liitu ja milles küsimus. Onu oli ikka kümmekond minutit üsna nõutu ja siis tuli talle äkki meelde selline riik, nagu Lithuania. Meie olime väga nõus, et jah, sealkandis ongi. Mispeale saime 8USD eest passi transiitviisad 24 tunniks, sest plaanisime homme edasi sõita Jordaaniasse.
Damascuses lasti meid linnaservas maha, sest linnas oleks bussijuht pidanud parkimise eest maksma ja seda ta eriti teha ei tahtnud. Ületasime jooksuga sõidutee (siin peab teeületuseks koguaeg õigel ajal spurtima, sest autodevool 3-5 reas mõlemas suunas on lakkamatu ja ülekäigurajad ning foorid jalakäijate tarbeks puuduvad) ja peale väikest ootamist sõitsime linnaliinibussiga kesklinna. Mis nii viga, kui kaks araabiakeele oskajat kaasas. Endal oleks küll väga raske linnas ühistraspordiga liigelda, sest nende numbreid me ju ei tunne ja bussidel pole ka kindlaid peatusi, igaüks võib viibata kus tahab ja buss peatubki.
Kesklinnas suundusime otsima mõnda hostelit, kuid paraku olid esimesed, kuhu sisse piilusime, juba täis. Ühest hostelist tuli just eurooplastest vanem abielupaar välja, kes ütles, et see on täis. Elie, kes igal pool kaubelda armastas (mitte raha, vaid põhimõtte pärast, nagu ta ise rõhutas), arvas, et peab ikka küsima, kas meie jaoks ka on täis ja veidi hiljem oli tal välja räägitud kahene tuba nende endi jaoks (lihtsalt hostelipidaja surnuksrääkimise teel, sest siin pole mingil juhul lubatud eri soost moslemitel ühes toas magada, kui nad abielus pole) ja meie jaoks küll ainult dorm, aga otsustasime leppida, sest seal oli peale meie veel ainult üks ameerika tüdruk. Omapärane, eks -- kui ei ole moslem, siis võivad vabalt mehed-naised läbisegi ühes toas magada.
Panime asjad tuppa ja otsustasime minna linna peale sööma. Kuna oli reede, mis, nagu öeldud, on moslemitel püha, siis oli enamik kohti täna kinni. Leidsime siiski ühe kena väikese restorani, kus tellisime Elie juhatusel, kes iga toidu kohta selgitusi andis, uurides, kas kõiki neid juurvilju ja värke ka Eestis kasvab, terve lauatäie erinevaid mezze´sid ehk eelroogi. Ja need olid kõik tõesti vapustavalt head. Näiteks erinevad hummused, mis on läätsedest või hernestest ja veel millestki sidruni ja oliiviõli ning pähklitega maitsestatud püreetaoline asi, mida vahel serveeritakse koos väikeste lihatükkidega. Siis olid seal kibbeh (lihapirukaid meenutavad pallid, toorest (lamba?) hakklihast väikesed piklikud koogid, salat, mis sisaldas sibulat, tomatit ja baklazhaani koos maitseainetega, mida me tuvastada ei osanud, lihatükid koos seente ja sibulaga ja veel mitmeid kausikesi mitmesuguste maitsvate ollustega. Kõike seda söödi kätega, lameda liibanoni leivaga kausist võttes. Kõht sai kohutavalt täis ja arve kogu kamba peale kuskil 175 eesti krooni. Loomulikult ei jäänud enam proovimata ka nargileh, mis seekord õunamaitsega ja mida oskajad kohalikud popsutasid nagu väikesed draakonid suitsupilvi lae alla lastes.
Hommikul erilist isu ei olnud ja enam-vähem ainus asi, mis menüüst tuttav tundus, oli omlett, mida siis tellisimegi. Küll jõuab veel kõike muud ka proovida.
Peale kehakinnitust võtsime takso, millega sõitsime bussijaama. Taksojuhid, tegelikult kõik inimesed, on siin väga abivalmid ja püüavad ära arvata, kuhu sa minna tahad või mida sa soovida võiksid. Taksojuht küsiski kohe, kas tahame sõita Damaskusesse ja tegi meie elu sellega oluliselt lihtsamaks, andes meid bussijaamas väikese minibussi juhile üle. Damaskusesse on Beirutist võimalik sõita mitut moodi. Esiteks suure bussiga, mis sõidab 3-4 tundi ja maksab kuskil 7000 LL (55 krooni). Teine võimalus on minibuss 10-12 kohaga, mis sõidab kindlasti kiiremini ja maksab 12 USD (140) krooni ühe inimese kohta. Ja lõpuks on muidugi võimalik minna taksoga, mis maksab 70 USD (823 krooni),mis jagatakse sõitjate vahel. Meie otsustasime minibussi kasuks. Nendel bussidel pole kindlaid väljumisaegu, ehk nda väljuvad siis, kui kõik kohad on täis. Kõigi reisijate kotid ja muud pambud kinnitatakse köitega bussi katusele, nii et see meenutab tõesti sellist ladina-ameerika bussi, millel kuked-kanad katusel. Õnnetuseks oli täna reede, mis moslemitele umbes sama nagu meile pühapäev, ja sel päeval nad suurt väljas ei käi ja palvetavad kodus. Seetõttu tuli meil oodata pisut üle tunni, et buss täis saaks. Aga just tänu sellele juhtus midagi, mis meie päeva tõeliselt võrratuks tegi. Nimelt tuli sama bussi peale üks kena Liibanoni paar, Elie ja Myra, kelega lõpuks veetsime kogu pika päeva ja saime näha, tunda, maitsta ja teada asju, mida me muidu kunagi poleks saanud. Elie on 27-aastane Liibanoni-Mehhiko päritolu noormees, kes on 7 aastat õppinud Pariisis, valdab lisaks araabia keelele ka inglise, prantsuse ja saksa keelt ning töötab Beirutis oma erapraksises osteopaadina (see on midagi manuaalteraapia ja kiropraktika valdkonnast). Myra on arhitekt. Igatahes oli tegu äärmiselt kenade ja kõrgestiharitud (rikkamatest perekondadest?) Liibanoni noortega. Erinevalt sellest, mida me eelnevalt Lähis-Ida kommete kohta olime lugenud (abielus mitte olev paar ei käi ja ei veeda oma aega koos, päris kindlasti ei kallista ja ei suudle tänaval ega käi kunagi käest kinni) tegid nemad täie enesestmõistetavusega seda kõike ja mitte keegi ei pannud seda kusagil pahaks. Nagu täiesti tavalised noored ükskõik millises euroopa linnas. Ja ei mingeid kõrge kaelusega pikki, figuuri varjavaid hõlste ega pearätti, vaid täiesti tavalised kitsad teksad ja õhuke särk. Nii et mina olin liigse õhinaga siiatulekuks valmistunud ja nägin oma linase särgiga rohkem mosleminaise moodi välja, kui Myra.
Igatahes, peale tunnist sõitu jõudsime Liibanoni-Süüria piirile, kus Liibanoni pool tekkis küsimus: "Estonia? Where is Estonia?" Selgitasime siis, et Soome lähedal ja kuulume Euroopa Liitu ja milles küsimus. Onu oli ikka kümmekond minutit üsna nõutu ja siis tuli talle äkki meelde selline riik, nagu Lithuania. Meie olime väga nõus, et jah, sealkandis ongi. Mispeale saime 8USD eest passi transiitviisad 24 tunniks, sest plaanisime homme edasi sõita Jordaaniasse.
Damascuses lasti meid linnaservas maha, sest linnas oleks bussijuht pidanud parkimise eest maksma ja seda ta eriti teha ei tahtnud. Ületasime jooksuga sõidutee (siin peab teeületuseks koguaeg õigel ajal spurtima, sest autodevool 3-5 reas mõlemas suunas on lakkamatu ja ülekäigurajad ning foorid jalakäijate tarbeks puuduvad) ja peale väikest ootamist sõitsime linnaliinibussiga kesklinna. Mis nii viga, kui kaks araabiakeele oskajat kaasas. Endal oleks küll väga raske linnas ühistraspordiga liigelda, sest nende numbreid me ju ei tunne ja bussidel pole ka kindlaid peatusi, igaüks võib viibata kus tahab ja buss peatubki.
Kesklinnas suundusime otsima mõnda hostelit, kuid paraku olid esimesed, kuhu sisse piilusime, juba täis. Ühest hostelist tuli just eurooplastest vanem abielupaar välja, kes ütles, et see on täis. Elie, kes igal pool kaubelda armastas (mitte raha, vaid põhimõtte pärast, nagu ta ise rõhutas), arvas, et peab ikka küsima, kas meie jaoks ka on täis ja veidi hiljem oli tal välja räägitud kahene tuba nende endi jaoks (lihtsalt hostelipidaja surnuksrääkimise teel, sest siin pole mingil juhul lubatud eri soost moslemitel ühes toas magada, kui nad abielus pole) ja meie jaoks küll ainult dorm, aga otsustasime leppida, sest seal oli peale meie veel ainult üks ameerika tüdruk. Omapärane, eks -- kui ei ole moslem, siis võivad vabalt mehed-naised läbisegi ühes toas magada.
Panime asjad tuppa ja otsustasime minna linna peale sööma. Kuna oli reede, mis, nagu öeldud, on moslemitel püha, siis oli enamik kohti täna kinni. Leidsime siiski ühe kena väikese restorani, kus tellisime Elie juhatusel, kes iga toidu kohta selgitusi andis, uurides, kas kõiki neid juurvilju ja värke ka Eestis kasvab, terve lauatäie erinevaid mezze´sid ehk eelroogi. Ja need olid kõik tõesti vapustavalt head. Näiteks erinevad hummused, mis on läätsedest või hernestest ja veel millestki sidruni ja oliiviõli ning pähklitega maitsestatud püreetaoline asi, mida vahel serveeritakse koos väikeste lihatükkidega. Siis olid seal kibbeh (lihapirukaid meenutavad pallid, toorest (lamba?) hakklihast väikesed piklikud koogid, salat, mis sisaldas sibulat, tomatit ja baklazhaani koos maitseainetega, mida me tuvastada ei osanud, lihatükid koos seente ja sibulaga ja veel mitmeid kausikesi mitmesuguste maitsvate ollustega. Kõike seda söödi kätega, lameda liibanoni leivaga kausist võttes. Kõht sai kohutavalt täis ja arve kogu kamba peale kuskil 175 eesti krooni. Loomulikult ei jäänud enam proovimata ka nargileh, mis seekord õunamaitsega ja mida oskajad kohalikud popsutasid nagu väikesed draakonid suitsupilvi lae alla lastes.
Kogu selle piduliku õhtusöögi käigus saime targemaks moslemite kommetes nüüd ja varem, riigikordade erinevustes Süürias ja Liibanonis, Liibanoni köögis, hariduse- ja tervihoiukorralduses ja kõigest, mida meil iganes pähe tuli küsida.
Kõhud täis, jalutasime Damaskuse vanalinnas, mis täna oli ärmiselt tühi ja vaikne ja kus Elie sõnade järgi tavalisel nädalapäeval pidi olema rahvast, autosid ja müra vähemalt sajakordselt rohkem. Mis on muidugi võimalik, kuigi uskumatu, sest meie jaoks oli melu just parasjagu. Linn on üsna kole, lipp-lipi ja lapp-lapi peal kõrged majad, iga aken isemoodi viltu, palju pooleliolevaid kõrgehitisi, rohkesti prügi tänavatel. Kõndisime tsitadellini, mis selleks kellaajaks jõudnud pimeduses oli kollakate tuledega valgustatuna nagu mõnest idamaade filmist. Igal pool liikus rättidega ja pikkade mantlitega naisi, keda kombekohase riietusega oli juba tunduvalt rohkem, kui Liibanonis (siin on ka rahvastikust 90% moslemid, Liibanonis ainult 59%). Ja oli ka neid, kellel kogu kostüümi alt ainult silmad välkusid, ülejäänud nägu oli samuti kaetud. Jalutasime botaanikaaias ja nuusutasime apelsiniõisi, mis lõhnavad jumalikult ja millest tehakse Euroopas essentsi, mida kasutatakse näiteks kookide või tee lisandina.
Damaskuse vanalinnas asub islamimaailma tähtsaim -- Umayyadi moshee, mis on Süüria kõige märkimisväärsem religioosne hoone. Temast suuremad on ainult Meka ja Medina mosheed. See on tohutusuur ehitis, mille sisehoovil on peegelsile läikivast marmorist põrand ja sissekäigu kohal mosaiigiga kaetud võlvid. Palvesaalis on maas vaipkate ja naiste ala muidugi meeste omast eraldatud. Algselt kummardasid selles paigas oma jumalat, Hadidi, aramealased, juba 9. sajandil e. Kr. Roomlaste tulekul pühendati tempel Jupiterile ja seda laiendati oluliselt. Peale Konstantinuse astumist ristiusku sai see kogu Rooma impeeriumi siinpoolse osa ametlikuks religiooniks ja Jupiter pagendati templist välja ning tema asemele astus Ristija Johannes, kelle pead väidetavalt sisaldab mausoleum palveruumi keskel (kuid siis pidi lugupeetav pühak olema mitmepealine, sest neid päid leidu maailmas veel õige mitmes pühapaigas). Kui moslemid 636. aastal Damaskusesse tungisid, ehitati basiilika idapoolne osa ümber mosheeks ja kristlastel lubati edasi käia läänepoolses osas. Selline korraldus kehtis küll vaid 70 aastat, sest Umayyadi dünastia valitsusajal sai Damaskus islamimaailma pealinnaks ning kaliif arvas, et tema moshee peab olema nii vägev, nagu pole enne nähtud ega nähta ka peale teda. Järgneva 10 aasta jooksul ehitas mosheed enam kui 1000 kiviraidurit ja käsitöölist kattes peaaegu kõik seinad rikkalike mosaiikidega, palvenurkadesse pandi vääriskive ning puitlagi kaeti kullaga ning riputati sinna üle 600 kullast lambi. Moshee ülesehitamiseks kulutati 7 aasta jooksul kõik Süürias kogutud maksud.
Turistid saavad sissepääsemiseks kapuutsiga hõlstid kohast nimega "putting-on-special-clothes-room" ja maksavad selle eest 50 süüria raha (12,5 krooni). Ja pilte võib teha nii palju kui kulub.
Jube väsinutena vantsisime oma hostelisse al-Saada tagasi ja jätsime südamlikult hüvasti Elie ja Myraga (Allah olgu tänatud, et olime Eestis tulnud mõttele võtta kaasa paar karpi Kalevi käsitöökomme!), keda me hommikul ilmselt ei näe, kuna peame varakult Jordaania poole liikuma hakkama, et mitte kl. 14 ajal Tuhkatriinu kombel illegaalideks muutuda.
Kõhud täis, jalutasime Damaskuse vanalinnas, mis täna oli ärmiselt tühi ja vaikne ja kus Elie sõnade järgi tavalisel nädalapäeval pidi olema rahvast, autosid ja müra vähemalt sajakordselt rohkem. Mis on muidugi võimalik, kuigi uskumatu, sest meie jaoks oli melu just parasjagu. Linn on üsna kole, lipp-lipi ja lapp-lapi peal kõrged majad, iga aken isemoodi viltu, palju pooleliolevaid kõrgehitisi, rohkesti prügi tänavatel. Kõndisime tsitadellini, mis selleks kellaajaks jõudnud pimeduses oli kollakate tuledega valgustatuna nagu mõnest idamaade filmist. Igal pool liikus rättidega ja pikkade mantlitega naisi, keda kombekohase riietusega oli juba tunduvalt rohkem, kui Liibanonis (siin on ka rahvastikust 90% moslemid, Liibanonis ainult 59%). Ja oli ka neid, kellel kogu kostüümi alt ainult silmad välkusid, ülejäänud nägu oli samuti kaetud. Jalutasime botaanikaaias ja nuusutasime apelsiniõisi, mis lõhnavad jumalikult ja millest tehakse Euroopas essentsi, mida kasutatakse näiteks kookide või tee lisandina.
Damaskuse vanalinnas asub islamimaailma tähtsaim -- Umayyadi moshee, mis on Süüria kõige märkimisväärsem religioosne hoone. Temast suuremad on ainult Meka ja Medina mosheed. See on tohutusuur ehitis, mille sisehoovil on peegelsile läikivast marmorist põrand ja sissekäigu kohal mosaiigiga kaetud võlvid. Palvesaalis on maas vaipkate ja naiste ala muidugi meeste omast eraldatud. Algselt kummardasid selles paigas oma jumalat, Hadidi, aramealased, juba 9. sajandil e. Kr. Roomlaste tulekul pühendati tempel Jupiterile ja seda laiendati oluliselt. Peale Konstantinuse astumist ristiusku sai see kogu Rooma impeeriumi siinpoolse osa ametlikuks religiooniks ja Jupiter pagendati templist välja ning tema asemele astus Ristija Johannes, kelle pead väidetavalt sisaldab mausoleum palveruumi keskel (kuid siis pidi lugupeetav pühak olema mitmepealine, sest neid päid leidu maailmas veel õige mitmes pühapaigas). Kui moslemid 636. aastal Damaskusesse tungisid, ehitati basiilika idapoolne osa ümber mosheeks ja kristlastel lubati edasi käia läänepoolses osas. Selline korraldus kehtis küll vaid 70 aastat, sest Umayyadi dünastia valitsusajal sai Damaskus islamimaailma pealinnaks ning kaliif arvas, et tema moshee peab olema nii vägev, nagu pole enne nähtud ega nähta ka peale teda. Järgneva 10 aasta jooksul ehitas mosheed enam kui 1000 kiviraidurit ja käsitöölist kattes peaaegu kõik seinad rikkalike mosaiikidega, palvenurkadesse pandi vääriskive ning puitlagi kaeti kullaga ning riputati sinna üle 600 kullast lambi. Moshee ülesehitamiseks kulutati 7 aasta jooksul kõik Süürias kogutud maksud.
Turistid saavad sissepääsemiseks kapuutsiga hõlstid kohast nimega "putting-on-special-clothes-room" ja maksavad selle eest 50 süüria raha (12,5 krooni). Ja pilte võib teha nii palju kui kulub.
Jube väsinutena vantsisime oma hostelisse al-Saada tagasi ja jätsime südamlikult hüvasti Elie ja Myraga (Allah olgu tänatud, et olime Eestis tulnud mõttele võtta kaasa paar karpi Kalevi käsitöökomme!), keda me hommikul ilmselt ei näe, kuna peame varakult Jordaania poole liikuma hakkama, et mitte kl. 14 ajal Tuhkatriinu kombel illegaalideks muutuda.
Piltidel Damaskuse suurima souq´i ehk turu sissepääs õhtul, teisel pildil Umayyadi moshee sisehoov ja alumistel Damaskuse kesklinna vaated.
Hummus on kikerhernepüree tahini, oliiviõli, sidrunimahla, soola ja küüslauguga. Vt http://en.wikipedia.org/wiki/Hummus
ReplyDelete